1. |
||||
Detsembris oled tabamatuks saanud
ja siiski selgemaks kui ükskord üleeile
Jäin väljarändajaks kes kauaks jäänud
on sinna talve mil su teisik tuli meile
Ei võigi teada kus su mälestusi magab
maamajas unises kas kustub kaminaid
või värske lume all mis varjab ühte suve
kes kuulas kumalase sooje suminaid
Sa olid päevatõus ja hommikune rohi
mil mööda nägu ujus suuri kastepiisku
Uut suve pelgan kuigi peljata ei tohi
mu sõrm peab järge aga süda tõmbab liisku
|
||||
2. |
||||
Mulle meeldib ette kujutada, et sa kirjutad mulle tihti
Ainult unustad panna kirjad posti
Ainult unustad panna kirjad posti.
Mulle meeldib ette kujutada, et sa mõtled minust tihti.
Ainult ei julge helistada ja vabandust paluda
Ainult ei julge helistada ja vabandust paluda.
Häid pühi ka sulle,
Häid pühi ka sulle!
Häid pühi ka sulle – hoolimata kõigest
Mulle meeldib mõelda, et jõulud on andestuse aeg
Anna mulle andeks!
Anna mulle andeks! Anna sina mulle ka andeks!
Häid pühi ka sulle,
Häid pühi ka sulle!
Häid pühi ka sulle – hoolimata kõigest
|
||||
3. |
||||
Ma kuulasin täna vaikust, järv oli peaaegu jääs.
Ei ole veel lumel raskust, kuigi talv on peaaegu käes.
Ma kuulasin täna vaikust, mind ehmatas hõikuv lind.
Ei suuda veel taluda paiksust, linnas kasvamisel on oma hind.
Termoses jahtub
Kummelitee, kaugemal
karjatab linde.
Ma kuulasin täna vaikust, süütul lumel nägin loomade jälgi.
Ei rahuga lepi, otsin seiklust, üles korjan kõik muutuste märgid.
Ma kuulasin täna vaikust, keset lumist ja õrna metsa.
Kuid mu sees, oh mu sees, on suur võitlus kõige vastu, mis senisest ehtsam.
Termoses jahtub
Kummelitee, kaugemal
karjatab linde.
|
||||
4. |
Pilet (2010)
02:48
|
|||
Udulumised väljad ja tuul,
pilvest piilumas päikese kuld.
Me vahel on tükk tühja maad…
Ei, me vahel on lihtsalt üks pilet.
Ma toidan oma suliseid sõpru
ja mõtlen, et oleks ju meeldiv,
kui meiegi kahe sõprus
ripuks seemnetel, rasval ja niidil.
Iga üksiku lumise raja on sisse käind kellegi jalg.
Iga koputus uksel ei kaja, käsi seisma jääb poolel teel.
Nüüd on aega ja maa on kõik valge,
kuid meid seob vaid talvine mõte - nagu jää üle külmanud vee.
Vastu jõule ma tunnen end süüdi:
olen isekas, üksik ja mõtlik.
Luban, ükskord ma kindlasti tulen,
lootes, sina mind endiselt ootad.
Taevast pudeneb lumekristalle,
vaatan üles ja suudlen õhku.
Anna andeks, olen üsna kehv sõber,
ei pane jõulukaartidele suurt rõhku.
Iga üksiku lumise raja on sisse käind kellegi jalg.
Iga koputus uksel ei kaja, käsi seisma jääb poolel teel.
Nüüd on aega ja maa on kõik valge,
kuid meid seob vaid talvine mõte - nagu jää üle külmanud vee.
|
||||
5. |
||||
Selle talve mustrid, korjatud raagus kalmistult.
Eresinine talvetaevas kummardub üle haudade.
Kuivand humal raudristil, kabeliseinad hallitand.
Alasti hauakivid, lumesiidiga kaetud vaid.
Elupuuhekid – kui kohatu nimega hauavalvurid!
Elus on hetki, mis kohatud, ometi hindamatud.
Käed külmad, süda kuumab, lõpuks kõduneme lehtedega koos,
Siin ei või keegi end tunda üksikuna, taevas punastab.
Elupuuhekid – kui kohatu nimega hauavalvurid!
Elus on hetki, mis kohatud, ometi hindamatud.
Piir minu ja kõige vahel – on see muld?
Kas kalmus puhkavad inimesed näevad talveund?
Hingeõhus sulavad kokku habras elu ja vankumatu surm.
Tervitan esivanemaid, kraaksub vares, vaikib muld.
|
||||
6. |
||||
7. |
||||
On sadu nii tihe, ei mäleta eilset.
Tuisk on nii tugev, ei paista ka homset.
Valgetes tompudes südamerahu
puistumas kõikjale, kuhu vaid mahub!
Lumele joonistab siniseid varje
Vähene udune valgus.
Tuisus on lumega kaetud ka marje,
Milline värvide vargus!
Ma lasen lahti ja kukun koos lumega alla.
Ma lasen lahti oma kohutavast kohustuste tornist.
Ma lasen lahti ja kukun koos lumega alla.
Ma lasen lahti – alla, alla, alla!
Mõtteid on palju – võta vaid kinni -
mis jääv on, mis kaduv: pea käib sest ringi!
Hea on, et keegi ei tea, et ma kahtlen,
tuisk kõikki enda ees võrdsena kohtleb!
Ma lasen lahti ja kukun koos lumega alla.
Ma lasen lahti oma kohutavast kohustuste tornist.
Ma lasen lahti ja kukun koos lumega alla.
Ma lasen lahti – alla, alla, alla!
|
||||
8. |
||||
vihma sajab, lumest pole haisugi
ootan valget, keset pimedat aega
linna vallutand on tulede meri
need tühjad lambid ei anna ju sooja
kuid su aknal seal põleb küünal
vähemalt nii meeldib mulle mõelda
kus iganes
kus iganes
sa pole
sest kiirgub vastupandamatut sooja
mis kuldse lainena sealt voogab
üle linna
üle linna
läbi minugi
|
||||
9. |
||||
Vastu talve pole pääsu,
mind muugib lahti põhjatuul.
Kogu rõskus sisse pääseb,
olen alasti ta ees.
Ma tahan varjata end inimeste eest,
mu nahk on õhem tavapärasest.
Mind heidutavad võõrad hääled
ja kirju saades värisevad käed.
Ma sonin, vaimudega räägin.
Luuletan, et hoida ennast koos.
Näen unes ammulahkunuid
ja ärkan meeleheitehoos.
On hingede aeg
|
||||
10. |
||||
Mulle meeldib ette kujutada, et sa kirjutad mulle tihti
Ainult unustad panna kirjad posti
Ainult unustad panna kirjad posti.
Mulle meeldib ette kujutada, et sa mõtled minust tihti.
Ainult ei julge helistada ja vabandust paluda
Ainult ei julge helistada ja vabandust paluda.
Häid pühi ka sulle,
Häid pühi ka sulle!
Häid pühi ka sulle – hoolimata kõigest
Mulle meeldib mõelda, et jõulud on andestuse aeg
Anna mulle andeks!
Anna mulle andeks! Anna sina mulle ka andeks!
Häid pühi ka sulle,
Häid pühi ka sulle!
Häid pühi ka sulle – hoolimata kõigest
|
Streaming and Download help
If you like Lumele siniseid varje, you may also like:
Bandcamp Daily your guide to the world of Bandcamp